Hundinahast kasukas suvenäitusel
Kasukaga saamislugu on ka muuseumile teada. Riideeseme ostis 1956. aastal Tartu turult või kuskilt täikalt annetaja isa Olev. Olev oli sündinud 1919. aastal ja sattus pärast sõda Siberisse, kuid ostmise ajal, juba vabanenuna, jätkas tööd sealses vasekaevanduses. 1956. aastal oli ta kodumaal puhkusel ning küllap ostis säärase erilise riideeseme just Siberi külmadele talvedele mõeldes. Kasukas olevat kokku õmmeldud seitsme hundi nahast ja et tegu on tõesti sooja riideesemega, tunnistas ka annetaja ise. Näiteks kandis ta kasukat ühel eriti külmal talvel kooliekskursioonil Moskvasse.
Seega on kasukat kandnud nii isa kui ka poeg, kuid viimastel aastakümnetel rippus see ikkagi pööningul. Nimelt on kasukal juures spetsiifiline lõhn ning annetaja sõnul olevat kasukakandja küla vahel liikudes koerad alati marru ajanud.
Muuseumis ootab kasukat ees „puhastuskuur“ ja saab näha, kas ese eksponeerituna endiselt koerad haukuma ajab. Lahke annetaja ise soovis jääda anonüümseks.
