Ei tee- ega kohvijoomine pole põline eestlaste tava, mõlemad on jõudnud Eestimaale alles üle-eelmisel sajandil mõisa-, linnakultuuri ja teiste rahvaste kaudu. Näitus „TEE * VÕI * KOHV“ toob aga muuseumi varakambrist välja sinna kogutud samovarid, kohviveskid, brennerid ja muudki nende jookide valmistamise ja tarbimisega seotut. Kui Eestimaa taludes valmistati teed vaarikavartest jt rohtudest, et tõvest lahti saada ning kohviubasid asendasid viljaterad ning sigur, siis nende kahe vahele jäävat võid sai talupoeg leivale määrida haruarva. Võitükid pakiti paberisse ning viidi linna- ja mõisasakstele, kes väärt toidupoolise eest meeleldi oma kukrut kergendasid. Seega siis kõneleb muuseumi suvehooaja näitus küll talurahvakultuuris teada-tuntud asjadest, millega aga eesti talupojal ometi asja ei olnud.

Muuseumi käsitöötarre, mis kohati ka suvist magamisaita meenutab, on varakambrist välja toodud vanarahva „unenäopüüdjad“ – kaunist voodipesu ning öörõivaid. Sarnaselt koolimaja näitusele on siingi tegemist peenemate kommetega, sest talutares polnud sageli voodeidki rääkimata voodipesust. Küll aga tulid muutused 20. sajandi kolmandal kümnendil, kui maanaiste seltside korraldatud kursustel tutvustati pereemadele mustri- ja lõikelehti ja rõhutati kodu kaunistamise vajadust. Jäägu igaühele mõtisklemiseks, kas tänapäeva e-poest tellitud trükimustriline tekikott või padjapüür toob kaunimad unenäod kui vilgaste näppudega ööpesule kaunilt kinnitatud heegelpits.

Hooajanäitused jäävad vaadata terve suve, mil muuseum ootab külastajaid iga päev.

Teksti koostas Marge Luude