Üks vahelugemine Põlvamaalt viimase aja viirusejuttude taustal

Uudiseid kuulates tulevad paratamatult mõttesse vanad katkujutud. Olgu siin avaldatud üks rahvaluule arhiivi jutukene Põlva külje alt Himmastest. Aga et lugemine veidi põnevam oleks, siis muutsime teksti piltlikumaks.

KATKUJUTT HIMMASTEST_pilttekst

 

 

Siin sama tekst ümberpanduna kirjakeelde:

Vanasti kõndinud katk mõnikõrd kitse või siku näol, mõnikõrd kassi või peni näol, mõnikõrd sõitnud tõllaga nagu suur saks, neli hobust ees.
Niiviisi sõitnud vana katk ükskord jälle vana halli siku näol, neli musta hobust ees, must kass kutsari asemel pukis, Mooste poolt teed mööda Himmaste küla poole. Seal kündnud Eoste küla maal üks mees oma noore hobusega maad. Kui katk sinna kohale jõudis, hirnus kündja hobune. Selle peale ütelnud sikk: “Ime! Ime! Varsad hirnuvad vainul!”
Kündja olnud aga vana tark mees, kes oli ilmas palju näinud, kuulnud ja õppinud, teadnud sellepärast ka, et kui katk oma sõnade peale vastust ei saa, siis kas sureb inimesi või loomi või tabab küla mõni muu õnnetus. Kostnud siis seepeale järgmiste sõnadega: “Ei see ole ime, et varsad vainul hirnuvad, vaat’ see on ime, et kits inimkeeli kõneleb.”
Katk süljanud kolm korda maha, pomisenud enda ette mõne arusaamatu sõna ja kihutanud Himmaste küla poole tuhatnelja edasi, nii kaua, kuni jõudis peaaegu külla sisse ühe kõivu juurde. Seal läinud tõlla üks ratas katki, ei ole enam kuidagi edasi saanud. Läinud siis külast ratast otsima. Küla rahvas aidanud katku hädast välja, andud tugeva ratta alla panna, sellepeale olnud teisel väga hea meel ja ütelnud külarahvale: “Et teie mind hea meelega hädast olete välja aidanud, seepärast teen minagi sellele külale head.”
Kõndinud kolm korda ümber küla ja ütelnud küla rahvale:
“Nüüd ei tule mingit suurt häda teie külale, ei sure ei inimesi ega loomi ega tule ka mingit suurt näljahäda.”
Istunud tõlda ja sõitnud kui tuul läbi küla edasi.
Sellest ajast saadik ei ole Himmaste külas enam kunagi mingit suurt suremist või katku olnud, seda kaske aga hakati sellest ajast Ristikõivuks kutsuma. Kask on küll juba ammugi ära kuivanud, aga maad, mis sealt kuhugi ei ole kadunud, kutsutakse tänaseni Ristikõivualuseks.