Muuseumi tsõõriplats ootab lustijaid
Miski pole parem kiikumisest!
Artur Alliksaar. Kiigelaul
Kiikumine on aastatuhandeid olnud paljude rahvaste üks põhilisemaid lõbustusi ja on elujõuline meelelahutus ka tänapäeval.
Baltisakslasest literaat August Wilhelm Hupel kirjutas juba 1781. aastal: Üks lõbustus, mis kestab kogu kevade, on kiikumine. Igas vanuses talupojad, eriti aga nooremad, ei tunne suuremat mõnu kui kiikumine. Peaaegu iga küla ja väiksema kõrtsi, sageli ka üksikute talude juures võib näha kiikesid. Veidi hiljem, 1819. aastal, väitis Christian Hieronymus Justus Schlegel kiigekultuuri olevat eestlasele ürgselt omase: Noor ja vana tulevad siia kokku; isa tunneb rõõmu oma poegadest, ema tütardest. Kõneldakse uudiseid, tuuakse kaasa toidupoolist.
Kiigekultuur Eestis on ajas muutunud. Algselt maagilist tähendust omanud kiikumine sai aja jooksul maarahva jaoks üheks põhiliseks ajaveetmisviisiks ning pole tänapäevani populaarsust kaotanud.
Lõuna-Eestis usuti, et kevadine kiigelkäimine annab kiikujale kogu suveks nii tervise kui ilu ning kaitseb putukahammustuste eest. Võrumaal, samuti Lätis usuti, et kevadine kiikumine tagab hea taimekasvu, sealhulgas soodustab lina ja kanepi sirgumist.
Varasematel aegadel oli kiigelkäimine ajaliselt rangelt piiritletud. Lõuna-Eestis algas kiikumine esimesel lihavõttepühal ja kiiguti jaanipäevani. Hiljem pikenes see aeg kartulivõtuni. Päris vabaks muutus kiikumisaeg alles 20. sajandi alguses.
Kiigekultuuri hiilgeajaks Eestis võib pidada 19. sajandi teist poolt ja 20. sajandi algust, mil vainudele, metsaservadesse ja mäeküngastele kerkisid üksteise järel aina uued ja uued kiigeplatsid. Kiigeplatsiks valiti ilusa muruga koht. Kiige kõrvale, rahvakeeles kiige alla rajati tantsuplats ja uuemal ajal jäeti selle kõrvale ruumi ka jaanitule tegemiseks. Kiigeõhtud olid oodatud sündmused ja nende eel pühiti kiigeplatsid korralikult puhtaks ja pühade puhul kaunistati noorte kaskedega.
Eestis on aegade jooksul ehitatud eri tüüpi kiikesid, levinuimad on olnud rõht-, püst- ja pöörkiiged. Kõige lihtsama ehitusega olid rõhtkiiged, mida võib pidada tänapäevase kaalukiige eelkäijaks: paraja suurusega kivi või puupaku peale pandi pikk laud. Rõuge kandis nimetati sellist kiikumist sõtsu kaalmisõs. Läbi aegade on olnud populaarsed püstkiiged, mida tänapäevalgi näeme paljudel külaplatsidel. 19. sajandi lõpus hakkasid Eestis levima pöörkiiged ehk karussellid, mida võib praegu näha ka Karilatsi muuseumi äsja valminud tsõõriplatsil.
Kiigeehitajatest peeti külaühiskonnas lugu. Tüdrukud tõid neile kiikumisaja alguses tasuks sukapaelu, vöid, kindaid, sokke, tubakakotte, luisutaskuid, mune ja sõira. Rõugest on teada, et lihavõttepühade ajal viidi kiigeehitajatele ja kiigutajatele värvitud mune, jaanipäeva ajal aga sõira.
Kiigeõhtute juurde on alati kuulunud mitmesugused mängud ja tantsud ning omavaheline suhtlemine. 19. sajandi teisel poolel tulid moodi ring- ehk tsõõrimängud. Kuna need muutusid kiigelkäijate hulgas iseäranis populaarseks, hakati Lõuna-Eestis kiigeplatsegi nende järgi tsõõriplatsideks nimetama.
Kasutatud kirjandus: Anu Vissel, „Eestlaste kiigekultuur enne ja nüüd“ https://www.folklore.ee/Tagused/nr21/kiik.pdf
