Tee- ja kohvipäev Karilatsis

26 juuni, 2020

Orapera ökotalu tegevuse keskmes on kohvijook, taimeteed ja -segud, maitsetaimed ja -segud. Perenaise Liisi kohvi-, tee- ja maitsetaimed pärinevad puhtast Kagu-Eesti loodusest ja talu on „Põlvamaa rohelisema märgi“ omanik.

Karilatsi Vabaõhumuuseumis toimuvates töötubades 18. juulil ja 15. augustil saab osa eesti taluperenaiste endisaegsetest sigurikohvi tegemise retseptidest koos degusteerimisega. Tutvustame ka kohvi valmistamise, joomise ja pakkumisega seotud traditsioone ja kombeid. Teiseks tutvustab Orapera perenaine Eestis enam levinud ravim- ja teetaimi, nende korjamist ning kasutamist. Samuti saab tutvuda tee joomise ja pakkumisega seotud kommete ning traditsioonidega.

Tulge maitsma ja uudistama „tahmasiirupit“ või tökatit, nagu Eestis on kohvi kohta öeldud. Läbi aegade on talurahvas kasutanud ka erinevaid ravim- ja teetaimi meie metsadest ja põlluveertelt.

 


Üks päev taluperena

26 juuni, 2020

 Elamuspäev Karilatsis on omamoodi ajarännak sajanditagusesse eesti pere ellu. Tallu külla tulnuile pakutakse loomulikult kehakinnitust ja meelelahutust, aga kibedal tööajal pistetakse ikkagi ka reha ja vikat kätte või lastakse lambavilla pesta. Koos pererahvaga liigume ka küla peal ringi, käime vallamajas ja magasiaidas, põikame läbi veski juurest. Lapsed käivad koolis lugemist harjutamas.

Hommikul kell 10 algava elamuspäeva jooksul (kokku viis tundi) saab ajas rändaja tutvuda kogu vabaõhumuuseumiga, osaleda mitmes tegevuses, mis kokku annavad ettekujutuse sajanditagusest elust talus. Kas selline elukorraldus tänapäeva inimesele ka meelt- ja kontimööda on, saab külalistele sel moel loodetavasti paremini selgeks, kui tavapäraselt muuseumihoonetes ringi vaadates.

Elamuspäeva hind on lapsele ja noorele 14 eurot, täiskasvanutele 18 eurot. Hinnast 6 eurot moodustab lõunasöök, mille on valmistanud Põlva hotelli Pesa restoran. Söök on loomulikult talupärane: mulgipuder, keefir ning külaliste puhul on laual ka maius – plaadikook.

Et päevast kujuneks tõeline ajarännak, võiks selga panna vanapärased, kuid mugavad ja ilmale vastavad rõivad ning nutivahendi viieks tunniks ära unustada. Sobivate riiete puudumine ei takista siiski osalemast.

Elamuspäeva talupere kujuneb registreerunud inimestest ja kirja võivad ennast panna ka üksikud elamuseotsijad. Muuseum kinnitab omalt poolt, et üle jõu käivaid ülesandeid ei jagata, avatud ja rõõmus meel on aga kindlasti soositud.

Päevakava, mis võib muutuda olenevalt pererahva otsustest ja ilmast:

10.00 koguneme, elame sisse.

10.15 asume talutoimetusi tegema: talus on vaja vett kanda, rohtu niita, peenraid kasta, tekke kloppida, pesu ja villa pesta, rehapulki vesta, vilja jahvatada, lina ropsida ja harjata, puid saagida, leivatainast sõtkuda ja oi kui palju töid veel teha.

12.00 sööme lõunat ja laseme leiba luusse.

12.30 läheme koolimajja vahekooli lugemistundi, koolist saadud paberiga sammume vallamajja tunnistuse järele, ühtlasi viime vaestemajja külakosti, tagasiteel käime läbi magasiaidast ja mõõdame kotikese vilja laenuks. Läheme veskile. Teel põikame sauna juurest läbi. Veskis kuulame veskijuttu.

14.00 lõpetame päeva meisterdamise, käsitöö ja mängudega.

15.00 lehvitame.

Elamuspäevast osasaamiseks on kindlasti vaja eelregistreeruda telefonil 521 0671 (Reet Roop) või meiliaadressil reet.roop@wi.ee. Registreerimine lõpeb kolm päeva enne laagripäeva toimumist, vastavalt 29. juunil, 20. juulil, 10. augustil. Kui osavõtusoovist teatab väga vähe inimesi, soovitame osaleda järgmisel korral, sest üks õige talupere oli ikka vähemalt kümneliikmeline.

Kirja pannud Marge Luude


Karilatsi Vabaõhumuuseumis on suvel vaadata varakambrinäitused

22 mai, 2020

Ei tee- ega kohvijoomine pole põline eestlaste tava, mõlemad on jõudnud Eestimaale alles üle-eelmisel sajandil mõisa-, linnakultuuri ja teiste rahvaste kaudu. Näitus „TEE * VÕI * KOHV“ toob aga muuseumi varakambrist välja sinna kogutud samovarid, kohviveskid, brennerid ja muudki nende jookide valmistamise ja tarbimisega seotut. Kui Eestimaa taludes valmistati teed vaarikavartest jt rohtudest, et tõvest lahti saada ning kohviubasid asendasid viljaterad ning sigur, siis nende kahe vahele jäävat võid sai talupoeg leivale määrida haruarva. Võitükid pakiti paberisse ning viidi linna- ja mõisasakstele, kes väärt toidupoolise eest meeleldi oma kukrut kergendasid. Seega siis kõneleb muuseumi suvehooaja näitus küll talurahvakultuuris teada-tuntud asjadest, millega aga eesti talupojal ometi asja ei olnud.

Muuseumi käsitöötarre, mis kohati ka suvist magamisaita meenutab, on varakambrist välja toodud vanarahva „unenäopüüdjad“ – kaunist voodipesu ning öörõivaid. Sarnaselt koolimaja näitusele on siingi tegemist peenemate kommetega, sest talutares polnud sageli voodeidki rääkimata voodipesust. Küll aga tulid muutused 20. sajandi kolmandal kümnendil, kui maanaiste seltside korraldatud kursustel tutvustati pereemadele mustri- ja lõikelehti ja rõhutati kodu kaunistamise vajadust. Jäägu igaühele mõtisklemiseks, kas tänapäeva e-poest tellitud trükimustriline tekikott või padjapüür toob kaunimad unenäod kui vilgaste näppudega ööpesule kaunilt kinnitatud heegelpits.

Hooajanäitused jäävad vaadata terve suve, mil muuseum ootab külastajaid iga päev.

Teksti koostas Marge Luude


Videotutvustused

11 mai, 2020

mõistatamismäng 1

mõistatamismäng 2


Virtuaalnäitused!

30 aprill, 2020

VIRTUAALNÄITUSED !

Meie virtuaalnäitused ootavad külastamist:

Karilatsi vald _virtuaalnäitus 1
– MUUSEUM LÄBI LILLEDE
https://karilatsimuuseum.ee/wp-content/uploads/2020/04/virtuaalnaitus-muuseum-labi-lillede.pdf
– KOOLIMAJAD https://karilatsimuuseum.ee/wp-content/uploads/2019/04/virtuaalnaitus-koolimajad.pdf
– VANDA JUHANSOO LILLEDE GALERII https://karilatsimuuseum.ee/wp-content/uploads/2019/05/virtuaalnaitus-lillede-galerii.pdf
– 200 AASTAT PÄRISORJUSE KAOTAMISEST LIIVIMAAL https://karilatsimuuseum.ee/wp-content/uploads/2020/03/karilatsimuuseumi-virtuaalnaitus-parisorjuse-kaotamine.pdf


Kevadine maastikumäng Karilatsis

29 aprill, 2020

Kevadine maastikumäng Karilatsis lõimib erinevaid õppeaineid

Karilatsi maastikumängus saab osaleda väikeste seltskondadena, samuti perega. Maastikul tuleb liikuda paarikaupa, otsida salakirja järgi peatuspaiku ning igas peatuspaigas leida ja lahendada ülesanne. Kui kõik kontrollpunktid on leitud ja mängu algusse tagasi jõutud, saavad osalejad tõdeda, et on:

–           jalutanud mõnusas muuseumipargis,

–           saanud kopsudesse portsu värsket Karilatsi õhku,

–           jõudnud ehk möödaminnes lonksata veidi karget allikavett,

–           tutvunud samal ajal enamiku muuseumi hoonetega,

–           saanud teada midagi iseloomulikku muuseumi väljapaneku kohta.

Maastikumängu küsimused on ehk aidanud:

–           uuendada või värskendada teadmisi eluolust mineviku Eestimaal,

–           rikastada sõnavara,

–           proovile panna oma loogika ja arvutamisoskuse,

–           tõsta meeskonnavaimu ja parandada orienteerumisoskust.

Maastikumängu on muuseumis aegade jooksul mänginud õpilased ja sünnipäevaseltskonnad, aga ka suguvõsa kokkutulekul osalejad. Praegustes oludes on mäng eriti sobiv, sest ringi liigutakse väikeste rühmadena ning enamasti saab kontrollpunkti küsimusele vastata vabas õhus. Mängu saab tellida sobivas raskusastmes, seega saavad osaleda nii väiksemad kui suuremad. Gümnaasiumi ja põhikooli vanema astme noored saavad panna proovile ka oma võru keele oskuse, sest võimalik on valida võrukeelne mänguvariant.

Loo on kirjutanud Marge Luude

OLYMPUS DIGITAL CAMERA


Värviküllaseid pühi !

9 aprill, 2020

Tõusev päike pilvel tantsis;

Jänku majast majja vantsis;

päris muinasjutu moodi

lihavõttemune toodi.

 

Valik pühadekaart Karilatsi Vabaõhumuuseumi kogudest.

Lihav6ttepyhade kaardiesitlus


Katkujuttu vanast ajast

24 märts, 2020

Üks vahelugemine Põlvamaalt viimase aja viirusejuttude taustal

Uudiseid kuulates tulevad paratamatult mõttesse vanad katkujutud. Olgu siin avaldatud üks rahvaluule arhiivi jutukene Põlva külje alt Himmastest. Aga et lugemine veidi põnevam oleks, siis muutsime teksti piltlikumaks.

KATKUJUTT HIMMASTEST_pilttekst

 

 

Siin sama tekst ümberpanduna kirjakeelde:

Vanasti kõndinud katk mõnikõrd kitse või siku näol, mõnikõrd kassi või peni näol, mõnikõrd sõitnud tõllaga nagu suur saks, neli hobust ees.
Niiviisi sõitnud vana katk ükskord jälle vana halli siku näol, neli musta hobust ees, must kass kutsari asemel pukis, Mooste poolt teed mööda Himmaste küla poole. Seal kündnud Eoste küla maal üks mees oma noore hobusega maad. Kui katk sinna kohale jõudis, hirnus kündja hobune. Selle peale ütelnud sikk: “Ime! Ime! Varsad hirnuvad vainul!”
Kündja olnud aga vana tark mees, kes oli ilmas palju näinud, kuulnud ja õppinud, teadnud sellepärast ka, et kui katk oma sõnade peale vastust ei saa, siis kas sureb inimesi või loomi või tabab küla mõni muu õnnetus. Kostnud siis seepeale järgmiste sõnadega: “Ei see ole ime, et varsad vainul hirnuvad, vaat’ see on ime, et kits inimkeeli kõneleb.”
Katk süljanud kolm korda maha, pomisenud enda ette mõne arusaamatu sõna ja kihutanud Himmaste küla poole tuhatnelja edasi, nii kaua, kuni jõudis peaaegu külla sisse ühe kõivu juurde. Seal läinud tõlla üks ratas katki, ei ole enam kuidagi edasi saanud. Läinud siis külast ratast otsima. Küla rahvas aidanud katku hädast välja, andud tugeva ratta alla panna, sellepeale olnud teisel väga hea meel ja ütelnud külarahvale: “Et teie mind hea meelega hädast olete välja aidanud, seepärast teen minagi sellele külale head.”
Kõndinud kolm korda ümber küla ja ütelnud küla rahvale:
“Nüüd ei tule mingit suurt häda teie külale, ei sure ei inimesi ega loomi ega tule ka mingit suurt näljahäda.”
Istunud tõlda ja sõitnud kui tuul läbi küla edasi.
Sellest ajast saadik ei ole Himmaste külas enam kunagi mingit suurt suremist või katku olnud, seda kaske aga hakati sellest ajast Ristikõivuks kutsuma. Kask on küll juba ammugi ära kuivanud, aga maad, mis sealt kuhugi ei ole kadunud, kutsutakse tänaseni Ristikõivualuseks.


176 aastat vana käsikirjaline lauluraamat

20 veebruar, 2020

Karilatsi Vabaõhumuuseumis saab tutvuda käsikirjalise lauluraamatuga (PTM 25:3 Arh 20). Muuseumi põhikogusse vastuvõtmise akt on vormistatud 14. märtsil 1979. Ajahambast räsitud köidetud vihikust leiab talumees Peeter Plaki (snd 7.08.1813) käsitsi ümber kirjutatud piibliteemalised nummerdatud salmid viisil „Nüüd olgo ikkes iggawest“ aastast 1844. Vihiku paber kannab Räpina paberivabriku vesimärke. Köite esi- ja tagasisekülgedele on kirja pandud ka nimesid ja sünni- ning surmadaatumeid.


Karilatsi Vabaõhumuuseum kutsub Märtsikuu Põnevale pööningule

13 veebruar, 2020

Noorematele kooli- ja lasteaiagruppidele suunatud muuseumitund kerib end lahti Karilatsi rahvamaja Põneval pööningul. Kaminatule mõnusa praksumise saatel saab jutustatud nii mõnigi muinaslugu ja rahvapajatus ning üle vaadatud loos ette tulevad vana aja asjad. Ja kui on selgeks saanud, mis on oherdi või kraasid, siis tuleb need ju ka töösse rakendada ehk siis proovida ise mõnda vana aja tööd.
Sada aastat tagasi toimetas talurahvas märtsis veel nelja seina vahel ja ketrustöö või vöökudumise kõrval jooksis jutulõng, pajatati lugusid möödunust ning lasti laulu. Nii õppisid noored tubaseid töid tegema, jätsid meelde lood-laulud-mõistatused ja meie esivanemate pärand kandus põlvest põlve. Lõpetuseks käime ka juttude-lugude sünnipaigas rehetoas ja vaatame ringi vanas Karilatsi koolimajas.
Muuseumitund kestab 1,5 tundi. Vajalik on eelregistreerimine kodulehel, e-aadressil polvamaa@wi.ee või telefonidel 7970310, 58018601.

Teksti koostas Marge Luude



Broneeri külastus

Vaata ka

Vana-Võromaa muuseumid
Võru Instituudi uudiskiri banner
Vana Võrumaa muuseumid