Katkujuttu vanast ajast

24 märts, 2020

Üks vahelugemine Põlvamaalt viimase aja viirusejuttude taustal

Uudiseid kuulates tulevad paratamatult mõttesse vanad katkujutud. Olgu siin avaldatud üks rahvaluule arhiivi jutukene Põlva külje alt Himmastest. Aga et lugemine veidi põnevam oleks, siis muutsime teksti piltlikumaks.

KATKUJUTT HIMMASTEST_pilttekst

 

 

Siin sama tekst ümberpanduna kirjakeelde:

Vanasti kõndinud katk mõnikõrd kitse või siku näol, mõnikõrd kassi või peni näol, mõnikõrd sõitnud tõllaga nagu suur saks, neli hobust ees.
Niiviisi sõitnud vana katk ükskord jälle vana halli siku näol, neli musta hobust ees, must kass kutsari asemel pukis, Mooste poolt teed mööda Himmaste küla poole. Seal kündnud Eoste küla maal üks mees oma noore hobusega maad. Kui katk sinna kohale jõudis, hirnus kündja hobune. Selle peale ütelnud sikk: “Ime! Ime! Varsad hirnuvad vainul!”
Kündja olnud aga vana tark mees, kes oli ilmas palju näinud, kuulnud ja õppinud, teadnud sellepärast ka, et kui katk oma sõnade peale vastust ei saa, siis kas sureb inimesi või loomi või tabab küla mõni muu õnnetus. Kostnud siis seepeale järgmiste sõnadega: “Ei see ole ime, et varsad vainul hirnuvad, vaat’ see on ime, et kits inimkeeli kõneleb.”
Katk süljanud kolm korda maha, pomisenud enda ette mõne arusaamatu sõna ja kihutanud Himmaste küla poole tuhatnelja edasi, nii kaua, kuni jõudis peaaegu külla sisse ühe kõivu juurde. Seal läinud tõlla üks ratas katki, ei ole enam kuidagi edasi saanud. Läinud siis külast ratast otsima. Küla rahvas aidanud katku hädast välja, andud tugeva ratta alla panna, sellepeale olnud teisel väga hea meel ja ütelnud külarahvale: “Et teie mind hea meelega hädast olete välja aidanud, seepärast teen minagi sellele külale head.”
Kõndinud kolm korda ümber küla ja ütelnud küla rahvale:
“Nüüd ei tule mingit suurt häda teie külale, ei sure ei inimesi ega loomi ega tule ka mingit suurt näljahäda.”
Istunud tõlda ja sõitnud kui tuul läbi küla edasi.
Sellest ajast saadik ei ole Himmaste külas enam kunagi mingit suurt suremist või katku olnud, seda kaske aga hakati sellest ajast Ristikõivuks kutsuma. Kask on küll juba ammugi ära kuivanud, aga maad, mis sealt kuhugi ei ole kadunud, kutsutakse tänaseni Ristikõivualuseks.


176 aastat vana käsikirjaline lauluraamat

20 veebruar, 2020

Karilatsi Vabaõhumuuseumis saab tutvuda käsikirjalise lauluraamatuga (PTM 25:3 Arh 20). Muuseumi põhikogusse vastuvõtmise akt on vormistatud 14. märtsil 1979. Ajahambast räsitud köidetud vihikust leiab talumees Peeter Plaki (snd 7.08.1813) käsitsi ümber kirjutatud piibliteemalised nummerdatud salmid viisil „Nüüd olgo ikkes iggawest“ aastast 1844. Vihiku paber kannab Räpina paberivabriku vesimärke. Köite esi- ja tagasisekülgedele on kirja pandud ka nimesid ja sünni- ning surmadaatumeid.


Karilatsi Vabaõhumuuseum kutsub Märtsikuu Põnevale pööningule

13 veebruar, 2020

Noorematele kooli- ja lasteaiagruppidele suunatud muuseumitund kerib end lahti Karilatsi rahvamaja Põneval pööningul. Kaminatule mõnusa praksumise saatel saab jutustatud nii mõnigi muinaslugu ja rahvapajatus ning üle vaadatud loos ette tulevad vana aja asjad. Ja kui on selgeks saanud, mis on oherdi või kraasid, siis tuleb need ju ka töösse rakendada ehk siis proovida ise mõnda vana aja tööd.
Sada aastat tagasi toimetas talurahvas märtsis veel nelja seina vahel ja ketrustöö või vöökudumise kõrval jooksis jutulõng, pajatati lugusid möödunust ning lasti laulu. Nii õppisid noored tubaseid töid tegema, jätsid meelde lood-laulud-mõistatused ja meie esivanemate pärand kandus põlvest põlve. Lõpetuseks käime ka juttude-lugude sünnipaigas rehetoas ja vaatame ringi vanas Karilatsi koolimajas.
Muuseumitund kestab 1,5 tundi. Vajalik on eelregistreerimine kodulehel, e-aadressil polvamaa@wi.ee või telefonidel 7970310, 58018601.

Teksti koostas Marge Luude



Küünlakuu Karilatsi Vabaõhumuuseumis

16 jaanuar, 2020

Muuseumitund „Palju õnne, Eesti!“ on pühendatud meie riigi sünnipäevale. Eesti Vabariigi sünd tõi Eesti ellu palju muutusi. Näiteks muutis ühtluskoolinõue Karilatsi Algkooli kõrgemaks ehk kuueklassiliseks algkooliks. Karilatsis kees elu: siin töötas kaks kauplust ja tegutses pank, arendati seltsitegevust. Vallareform, suur sõda ning nõukogude aeg mõjutasid kohalikku elu jälle omamoodi. Karilatsi koolimajas välja pandud näituste ja avatud hoidla esemekogu abil teemegi ringi peale sajandile ning arutleme, milliseid muutusi tõi kaasa Eesti Vabariigi taassünd. Väike maakoolimaja võib jutustada enam kui vaid kohalikust elust, tuleb ainult kuulata.
Kui sünnipäevapidu peetud, saab minna vastlaliugu laskma. Seda oleme alati teinud ka Karilatsi muuseumis. Vastlad ehk lihaheited tähistasid vanasti paastuaja algust. Eesti talupoeg paastust suurt ei hoolinud, aga jõulude ja aastaalgusega tühjaks saanud lihatünn muutis pere toidulaua niigi paastumisele vastavaks. Lõuna-Eestis söödi liugupäeval putru – siit tuleb ka pudrupäeva nimetus. Muuseumis teeme sel puhul loomulikult vastlavurri, ajame kada ja kui maa valge, saame liugugi lasta. Õues mängimiseks kõlbab aga ka rohetav murukamar. Selle kõigega loodame halva endast eemale peletada ning terveks järeltulevaks aastaks hea õnne kindlustada.
Koolivaheajaks pakub muuseum meisterdamist. Vanasti usuti, et vastlapäeval punutud pastlapaelad saavad eriti vastupidavad. Praegu loodame, et muuseumis punutud sõbrapaelad muudavad sõpruse eriti kindlaks. Kui sõbrapäev veebruarikuus on uue aja tähtpäev, siis küünalde tegemine küünlakuus on igivana komme. Eriti heledalt olevat põlenud just küünlapäeval, 2. veebruaril valmistatud küünlad. Ühtlasi vaatame üle muud valgus- ja soojuseandjad, mis enne põrandakütet ja LED-lampe tubadesse soojust ja valgust jagasid.
Toimekat tegutsemist leiab Karilatsi Vabaõhumuuseumis kuni märtsi alguseni.
Loo on kirjutanud Marge Luude


Mida Karilatsi muuseumis talvel teha saab

23 detsember, 2019

Kui talvine rahu katab maad ja valge vaip on laotunud üle Karilatsi muuseumi, olete ikkagi oodatud külla. Koolimaja teisel korrusel asuvas avatud fondis saab kuulata huvitavaid lugusid, meisterdada ja vaadata, mida köitvat on muuseumi varasalves. Samuti on huvilistel võimalus osa saada meie muuseumitundidest „Karilatsi koolitund“ ja „Tulmest museaalini“.
Rändtunniga „Muuseum kohvris“ läheb Karilatsi muuseum aga ise kooli ja lasteaeda, kultuurimajja või teemapäevale. Kohvritunnid tekitavad huvi muuseumi ja selle kogu vastu ning innustavad lapsi ümbruskonnas huvilisema pilguga ringi vaatama, sest iga möödunud päev on ju juba ajalugu.

Karilatsi Vabaõhumuuseum


Karilatsi muuseumi sissesõidutee alt leiti ajalooline verstapost

19 november, 2019

Teetööde käigus kraavi kaevamisel 2019. aasta suvel leiti Karilatsi muuseumi sissesõidutee alt pinnasesse mattunud ajalooline verstapost. Leitud verstapostil oli sini-must-valge tähistus täiesti nähtav, samuti numbrid 32 ja 35, mis tähistasid kaugust vastavalt Võrru 32 ja Tartusse 35 versta*. Nüüdseks renoveeritud verstaposti vastas, muuseumi sildi kõrval olev kivi on 1996. aastal samuti teetööde käigus leitud teise verstaposti alumine osa.

Väljavõte Karilatsi valla protokolliraamatust:
1890- Valla kulul raiutakse välja ja paigutatakse Tartu-Võru maantee äärde kivist verstapostid, 1925- värvitakse need lipu värvi.

* Verst on vana Vene pikkusühik, võrdne umbes 1,067 kilomeetriga. Eestimaal kasutati seda vahemaade mõõtmiseks 18. sajandi esimesest poolest kuni 1920. aastateni, siis hakkas versta järk-järgult asendama kilomeeter. Esimesed verstapostid olid kuni 6,6 m kõrged ja näitasid vahemaad postijaamani või kubermangulinnani.

Teksti koostas Reet Roop


Kaasamängitav jõuluetendus “Jõulusoki suur süda”

19 november, 2019

Kaasamängitav jõuluetendus „Jõulusoki suur süda“
Nigulapäevast toomapäevani ootab Karilatsi Vabaõhumuuseum jõuludest pajatavasse muuseumitundi. Jätkuvad juba eelmiste jõulude ajal alguse saanud jõulusoki seiklused. Aastaga muuseumis palju tarkust kogunud jõulusokk avab tulijatele oma südame ja kutsub kõiki jõulude eel heategusid tegema. Jõulusoki SUUR SÜDA mahub küll parasjagu sokisäärde, kuid peale headuse ja helgete jõulumõtete mahub sinna sisse veel küllaga teadmisi-õpetusi vanadest ja uuematest jõulukommetest, lustlikke mänge ja laulujorusid ning kes teab, missuguseid üllatusi sokk veel endas peidab.

Tavapäraselt on jõuluaja külastajad lastegrupid, aga Karilatsi on alati oodatud ka täiskasvanud. Juba aastaid pakub muuseum jõulude ajal näitemängu paljude salapäraste ning toredate tegelastega, kes haaravad osalejad kaasa oma toimetustesse, õpetavad jõulusalme ja rahvamänge. Ringkäik viib erinevatesse pühadeootel hoonetesse ja saab palju ka õues möllata. Pealtvaatajaks ei jää keegi.

Pühade kohta on vanarahvas öelnud – härgadega tulevad, hobustega lähevad. Karilatsi Vabaõhumuuseum loodab, et jõuluprogramm meie juures aitab kallid pühad kiiremini kohale tuua.

Seiklused toimuvad 6.-21. detsembril (kestus umbes 1,5h).
Muuseum avatud kl 9-16.
*Peredele ja üksikkülastajatele 14. detsembril, kl 11 ja 13.
Vajalik eelregistreerimine.

Vaata lisa www.karilatsimuuseum.ee

Teksti koostas Marge Luude


Tänavu möödub 115 aastat Karilatsis elanud “Võru Teataja” kirjasaatja Rudolf Sirge sünnist

22 oktoober, 2019

Tänavu möödub 115 aastat Karilatsi kandis elanud ja õppinud „Võru Teataja“ kirjasaatja Rudolf Sirge sünnist

Rudolf Sirge (30.12.1904, Tartu – 24.08.1970) oli eesti kirjanik, kelle tuntuim raamat, „Maa ja Rahvas“, on olnud kohustuslikuks lugemisvaraks aastaid.

Rudolf Sirge isa töötas saemeistri ja sindlilõikajana, mis oli liikuv töö ning pideva kolimise tõttu (Tõdu, Karilatsi, Vooreküla, jne) pole Rudolf Sirgel kindlat lapsepõlvekodu. Ta isa sai 1908. aastal tööd Alamusti saeveskis, mistõttu jäädi sinnakanti mõneks ajaks püsima. 1914. aastal astus tulevane kirjanik Karaski külakooli, kuid õppis seal ainult ühe talve. Edasi jätkus tema koolitee juba Karilatsi kolmeklassilises Algkoolis, mille ta ka 1917. aastal lõpetas. Peale kooli lõpetamist läks Sirge Tartusse tädi juurde, et seal edasi õppida, kuid revolutsiooni- ja sõjasündmuste tõttu oli sunnitud maale tagasi tulema. Vahepeal oli senini kolmeklassiline Karilatsi Algkool saanud juurde neljanda klassi ning nii lõpetas Sirge sama kooli uuesti 1919. aastal.

Rudolf Sirge esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid kooli ajakirjas, mis pole säilinud. Kirjasaatjana hakkas ta kirjutama „Postimehele“ ja „Võru Teatajale“. Tema Karilatsi sõnumid ilmusid „Võru Teatajas“ anonüümselt. Nagu Sirge hiljem on meenutanud, kirjutati tema kohta koguni kaebus Võru prokuratuuri, kus teda kui häbematut noormeest süüdistati kommunistlikus kihutustöös. Karilatsis osales ta aktiivselt seltsitegevuses, eriti näitemängus.

1925. a sügis tõi aga Sirge ellu suure muutuse. Rehepeksul masinisti abistades vigastas ta vasakut kätt ja füüsilist tööd ei olnud enam võimalik teha. Ta suundus Tartusse, kus lootis õpinguid jätkata. Kuid elu lõpuni jäi ta seotuks oma armastatud lapsepõlvemaa – Karilatsiga.

Teksti koostas Maris Veski


Karilatsis saab õpetust kuidas “santi joosta”

14 oktoober, 2019

Novembrikuud kutsutakse mardi-, Lõuna-Eestis ka märdikuuks ja Karilatsi Vabaõhumuuseum Põlvamaal kutsub traditsiooni kohaselt õpilasgruppe mardi- ja kadripäevakombestikku tutvustavatesse muuseumitundidesse. Mardipäeva (10. novembril) ja kadripäeva (25. novembril) kombestiku lahutamatu osa – sandiskäimine – langeb tänavu nädalavahetusse, seepärast ootab muuseum enne pühade kättejõudmist saama õpetust, kuidas santi joosta ja kuidas sante kostitada.
Vanarahvas teadis öelda, et Kadri ja Mart on õde-venda, s.t ühest perest ja sarnase olemisega, kuid siiski erinevad – üks ju naine ja teine mees. Nii on ka meie kombestiku tutvustused ühest küljest sarnased, teisalt jälle erinevad.
4.-8. novembrini kestev Mardinädal Karilatsis ning 18.-22. novembrini Kadrinädal viivad meid külla pimedavõitu ja madalasse rehetarre.
Aastaring oli talupojal tihedalt tööd täis, aga pühad kalendris tõid oodatud jõudeaja, rikkalikuma toidulaua ning ammu teatud-tuntud ja alal hoitud kombetalitused. Miks just selliselt pühi tähistati? Kuidas on võimalik, et ammused talupojakombed pole kadunud tänaseni? Kas ka meie moodsal ajal saaks kalendrikombestikust „käegakatsutavat“ toetust ja abi? Neile ning paljudele teistele küsimustele otsime vastuseid muuseumis, sest… Kui sa istud rehetare seinaäärsel pingil, laual leib, õunad ja õllekann ning püüad leida vastuseid „santide“ esitatud mõistatustele, kuulad näib-et-lõputuna kestvat sandilaulu ja püüad ära arvata, kes sandimaskeeringu varjus tegelikult tantsu lööb, rändad kerge vaevaga – justkui ajamasinas – sajandite tagusesse külaellu ega vajagi sõnalisi seletusi. Just seepärast tasub tulla muuseumisse. Sobivas keskkonnas, silme ees enda valmistatud sandimask, muutub nii mõnigi tagasihoidlik noor ootamatult julgeks esinejaks.
Põlvast pärit laulusalm ütleb: „Me ei ole nällasandi, märdi omma nallasandi“, seepärast ära jäta sandile ust avamata. Vanal ajal lasti sisse nii naljasandid kui näljasandid ja ikka selleks, et oma pere, oma kodu ja toidulaud saaks „võõrale“ ande andes ehk kingitusi tehes õnnistatud järgmiseks saagiaastaks.
Vaata lisa karilatsimuuseum.ee
Loo kirjutas Marge Luude


Karilatsi Vabaõhumuuseumi näitus “Eelmise sajandi iluasjad”

14 oktoober, 2019

Möödunud sajandil pidi riietus olema praktiline ja vastama vajadustele. Korralik inimene ei tohtinud ümbritsevast rahvahulgast millegagi silma torgata. Tuli olla “hall mass”, tagasihoidlik ja puhas. Rõivad ja ehted pidid olema kooskõlas, parem kui ehteid ei olnudki, väike pross või sõlg siiski tohtis olla.

(veel …)


Broneeri külastus

Vaata ka

Vana-Võromaa muuseumid
Võru Instituudi uudiskiri banner
Vana Võrumaa muuseumid