Karilatsi muuseumi sissesõidutee alt leiti ajalooline verstapost
19 november, 2019
Teetööde käigus kraavi kaevamisel 2019. aasta suvel leiti Karilatsi muuseumi sissesõidutee alt pinnasesse mattunud ajalooline verstapost. Leitud verstapostil oli sini-must-valge tähistus täiesti nähtav, samuti numbrid 32 ja 35, mis tähistasid kaugust vastavalt Võrru 32 ja Tartusse 35 versta*. Nüüdseks renoveeritud verstaposti vastas, muuseumi sildi kõrval olev kivi on 1996. aastal samuti teetööde käigus leitud teise verstaposti alumine osa.
Väljavõte Karilatsi valla protokolliraamatust:
1890- Valla kulul raiutakse välja ja paigutatakse Tartu-Võru maantee äärde kivist verstapostid, 1925- värvitakse need lipu värvi.
* Verst on vana Vene pikkusühik, võrdne umbes 1,067 kilomeetriga. Eestimaal kasutati seda vahemaade mõõtmiseks 18. sajandi esimesest poolest kuni 1920. aastateni, siis hakkas versta järk-järgult asendama kilomeeter. Esimesed verstapostid olid kuni 6,6 m kõrged ja näitasid vahemaad postijaamani või kubermangulinnani.
Teksti koostas Reet Roop
Kaasamängitav jõuluetendus “Jõulusoki suur süda”
19 november, 2019
Kaasamängitav jõuluetendus „Jõulusoki suur süda“
Nigulapäevast toomapäevani ootab Karilatsi Vabaõhumuuseum jõuludest pajatavasse muuseumitundi. Jätkuvad juba eelmiste jõulude ajal alguse saanud jõulusoki seiklused. Aastaga muuseumis palju tarkust kogunud jõulusokk avab tulijatele oma südame ja kutsub kõiki jõulude eel heategusid tegema. Jõulusoki SUUR SÜDA mahub küll parasjagu sokisäärde, kuid peale headuse ja helgete jõulumõtete mahub sinna sisse veel küllaga teadmisi-õpetusi vanadest ja uuematest jõulukommetest, lustlikke mänge ja laulujorusid ning kes teab, missuguseid üllatusi sokk veel endas peidab.
Tavapäraselt on jõuluaja külastajad lastegrupid, aga Karilatsi on alati oodatud ka täiskasvanud. Juba aastaid pakub muuseum jõulude ajal näitemängu paljude salapäraste ning toredate tegelastega, kes haaravad osalejad kaasa oma toimetustesse, õpetavad jõulusalme ja rahvamänge. Ringkäik viib erinevatesse pühadeootel hoonetesse ja saab palju ka õues möllata. Pealtvaatajaks ei jää keegi.
Pühade kohta on vanarahvas öelnud – härgadega tulevad, hobustega lähevad. Karilatsi Vabaõhumuuseum loodab, et jõuluprogramm meie juures aitab kallid pühad kiiremini kohale tuua.
Seiklused toimuvad 6.-21. detsembril (kestus umbes 1,5h).
Muuseum avatud kl 9-16.
*Peredele ja üksikkülastajatele 14. detsembril, kl 11 ja 13.
Vajalik eelregistreerimine.
Vaata lisa www.karilatsimuuseum.ee
Teksti koostas Marge Luude
Tänavu möödub 115 aastat Karilatsis elanud “Võru Teataja” kirjasaatja Rudolf Sirge sünnist
22 oktoober, 2019
Tänavu möödub 115 aastat Karilatsi kandis elanud ja õppinud „Võru Teataja“ kirjasaatja Rudolf Sirge sünnist
Rudolf Sirge (30.12.1904, Tartu – 24.08.1970) oli eesti kirjanik, kelle tuntuim raamat, „Maa ja Rahvas“, on olnud kohustuslikuks lugemisvaraks aastaid.
Rudolf Sirge isa töötas saemeistri ja sindlilõikajana, mis oli liikuv töö ning pideva kolimise tõttu (Tõdu, Karilatsi, Vooreküla, jne) pole Rudolf Sirgel kindlat lapsepõlvekodu. Ta isa sai 1908. aastal tööd Alamusti saeveskis, mistõttu jäädi sinnakanti mõneks ajaks püsima. 1914. aastal astus tulevane kirjanik Karaski külakooli, kuid õppis seal ainult ühe talve. Edasi jätkus tema koolitee juba Karilatsi kolmeklassilises Algkoolis, mille ta ka 1917. aastal lõpetas. Peale kooli lõpetamist läks Sirge Tartusse tädi juurde, et seal edasi õppida, kuid revolutsiooni- ja sõjasündmuste tõttu oli sunnitud maale tagasi tulema. Vahepeal oli senini kolmeklassiline Karilatsi Algkool saanud juurde neljanda klassi ning nii lõpetas Sirge sama kooli uuesti 1919. aastal.
Rudolf Sirge esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid kooli ajakirjas, mis pole säilinud. Kirjasaatjana hakkas ta kirjutama „Postimehele“ ja „Võru Teatajale“. Tema Karilatsi sõnumid ilmusid „Võru Teatajas“ anonüümselt. Nagu Sirge hiljem on meenutanud, kirjutati tema kohta koguni kaebus Võru prokuratuuri, kus teda kui häbematut noormeest süüdistati kommunistlikus kihutustöös. Karilatsis osales ta aktiivselt seltsitegevuses, eriti näitemängus.
1925. a sügis tõi aga Sirge ellu suure muutuse. Rehepeksul masinisti abistades vigastas ta vasakut kätt ja füüsilist tööd ei olnud enam võimalik teha. Ta suundus Tartusse, kus lootis õpinguid jätkata. Kuid elu lõpuni jäi ta seotuks oma armastatud lapsepõlvemaa – Karilatsiga.
Teksti koostas Maris Veski
Karilatsis saab õpetust kuidas “santi joosta”
14 oktoober, 2019
Novembrikuud kutsutakse mardi-, Lõuna-Eestis ka märdikuuks ja Karilatsi Vabaõhumuuseum Põlvamaal kutsub traditsiooni kohaselt õpilasgruppe mardi- ja kadripäevakombestikku tutvustavatesse muuseumitundidesse. Mardipäeva (10. novembril) ja kadripäeva (25. novembril) kombestiku lahutamatu osa – sandiskäimine – langeb tänavu nädalavahetusse, seepärast ootab muuseum enne pühade kättejõudmist saama õpetust, kuidas santi joosta ja kuidas sante kostitada.
Vanarahvas teadis öelda, et Kadri ja Mart on õde-venda, s.t ühest perest ja sarnase olemisega, kuid siiski erinevad – üks ju naine ja teine mees. Nii on ka meie kombestiku tutvustused ühest küljest sarnased, teisalt jälle erinevad.
4.-8. novembrini kestev Mardinädal Karilatsis ning 18.-22. novembrini Kadrinädal viivad meid külla pimedavõitu ja madalasse rehetarre.
Aastaring oli talupojal tihedalt tööd täis, aga pühad kalendris tõid oodatud jõudeaja, rikkalikuma toidulaua ning ammu teatud-tuntud ja alal hoitud kombetalitused. Miks just selliselt pühi tähistati? Kuidas on võimalik, et ammused talupojakombed pole kadunud tänaseni? Kas ka meie moodsal ajal saaks kalendrikombestikust „käegakatsutavat“ toetust ja abi? Neile ning paljudele teistele küsimustele otsime vastuseid muuseumis, sest… Kui sa istud rehetare seinaäärsel pingil, laual leib, õunad ja õllekann ning püüad leida vastuseid „santide“ esitatud mõistatustele, kuulad näib-et-lõputuna kestvat sandilaulu ja püüad ära arvata, kes sandimaskeeringu varjus tegelikult tantsu lööb, rändad kerge vaevaga – justkui ajamasinas – sajandite tagusesse külaellu ega vajagi sõnalisi seletusi. Just seepärast tasub tulla muuseumisse. Sobivas keskkonnas, silme ees enda valmistatud sandimask, muutub nii mõnigi tagasihoidlik noor ootamatult julgeks esinejaks.
Põlvast pärit laulusalm ütleb: „Me ei ole nällasandi, märdi omma nallasandi“, seepärast ära jäta sandile ust avamata. Vanal ajal lasti sisse nii naljasandid kui näljasandid ja ikka selleks, et oma pere, oma kodu ja toidulaud saaks „võõrale“ ande andes ehk kingitusi tehes õnnistatud järgmiseks saagiaastaks.
Vaata lisa karilatsimuuseum.ee
Loo kirjutas Marge Luude
Karilatsi Vabaõhumuuseumi näitus “Eelmise sajandi iluasjad”
14 oktoober, 2019
Möödunud sajandil pidi riietus olema praktiline ja vastama vajadustele. Korralik inimene ei tohtinud ümbritsevast rahvahulgast millegagi silma torgata. Tuli olla “hall mass”, tagasihoidlik ja puhas. Rõivad ja ehted pidid olema kooskõlas, parem kui ehteid ei olnudki, väike pross või sõlg siiski tohtis olla.
Mihkli- ja leivanädal Karilatsi Vabaõhumuuseumis
14 oktoober, 2019
Karilatsi Vabaõhumuuseumi ammune traditsioon on rahvakalendri tähtpäevi tutvustavad muuseumitunnid. Ka käesoleval sügisel tähistab muuseum 24.-27. septembril mihklinädalat ning Mihkel annab omakorda käe leivanädalale, mis kestab 1.-7. oktoobrini. Sellega tähistab muuseum omal kombel saagiaasta lõppu ning loodab sama edukat ja isegi paremat saaki järgmisest hooajast.
Vanda Juhasoo – Teemaline mälestustuba ja virtuaalnäitus Karilatsi Vabaõhumuuseumis
14 oktoober, 2019
5. juunil 2019 möödus 130 aastat kunstniku, õpetaja, ränduri, võõrustaja ning aiakujundaja, Vanda Juhansoo sünnist. Karilatsi Vabaõhumuuseumi koolimaja teisel korrusel saab Vanda Juhansoo mälestustoas tutvuda tema elu ja loominguga.
Nelikümmend aastat tegutsenud Põlva Talurahvamuuseumist sai Karilatsi Vabaõhumuuseum
22 august, 2019
Eesti NSV Kultuuriministeeriumi käskkirjaga nr. 374 asutati 1978. aasta 28. detsembril Põlva rajoonis, Ihamaru külanõukogus, Karilatsi külas Põlva Talurahvamuuseum. 1979. aastal moodustati muuseumile teaduslik nõukogu ning viidi üle riiklikku muuseumide võrku ja nimetati Põlva Talurahvamuuseumiks.